Skip to main content

Orchard








Olen tähele pannud, et üks esimesi asju, mida ma maja, aia või krundi juures vaatan, on puud. Mulle on alati need põllupealsed uusarendused tundunud kuidagi tühjad ja hingetud... (Huvitaval kombel pole ka paarkümmend aastat hiljem paljudes neist mis said alguse 90datel näha sirgumas noori puid.) Paljud loodusrahvad ja ka vanad eestlased on uskunud, et puudes on vägi, eriti vanades põlispuudes. Viibides paigas kus  on kaunid ja väärikad vanad puud tunnetan ma seda väge. Ei, ma kindlasti ei väida, et mul on mingid selgeltnägija võimed, kuid ometi ma tajun ju seda kus on hea olla. Tegelikult tajub igaüks, samas mul on aimdus, et need inimesed kes on ennast loodusest lahti haakinud ja näevad end sellest eraldi esksisteerivana on selle sisehääle suhtes ehk tuimaks muutunud. Siiani meeldib mulle vahel ronida mõne võimsa puu otsa, seal leida mugav oks ja lihtsalt istuda, kuulata tuulesahinat lehtedes ja vaadata   läbi puuvõra üles - täiesti meditatiivne tegevus. Teisalt usun ma ka, et tuleb kasuks, kui meis on sälilinud see lapselik võime tunda rõõmu pisikestest asjadest nagu näitkeks ühe toreda tamme otsa ronimine.

I have noticed that one of the first things I look at when in comes to houses or lots are the trees. I have always found those new developments built on empty fields somehow soulless... (Interestingly enough, even 20 years later there aren't many trees in the areas developed in the 90s). Nature worshipers such as the ancient Estonians have always believed that trees have and a power to them. When I find myself in a place with beautiful old trees I can feel that power, that energy. Please don't get me wrong, I am by no means trying to say that I have some sort of powers, but I sense when a place feels right. I think all people can, however, I also think that those who have disconnected themselves from nature might have become numb to that sense. And this sense of connectedness to nature, to this day, sometimes leads me to climb up a huge tree, find a comfortable place to sit and listen to the wind play in the tree's branches and watch the sky through the foliage - an activity equal to meditation. On the other hand, I also believe that keeping a child-like capacity for enjoying little things like climbing up a huge oak tree is so very important. 

Comments

Popular posts from this blog

Midsummer

This year we had one of those rare Midsummer Eves when one can wear a sundress instead of a parka and wellies. The setting sun gilded the fields and girls with flower crowns walked in the wild blooms of the meadow.  And though once the sun had disappeared behind the woods, the chill of a June night set in, the longest night of the year lost none of its magic. A magical evening turned into a mysterious night. When dusk melted into dawn, the first rays of the morning sun were greeted by a thick fog. 
Evenings like this on the meadow always make me feel like a fairy, wanting to dance in the evening light with the dress and hair all flying in the wind. There is something so mystical in moments like that, as if time disappears connecting us to some ancient era.

Jaanipäev õnnistas meid haruldlase võimalusega vahetada parka ja kummikud lendleva suvekleidi vastu. Jaaniõhtu päike kuldas põllud ja nendel hõljuvad pärjatud jaanikulised üle oma maagilise valgusega. Horisondi taha kadudes muutus p…

Wild Horses

Väljas muutuvad lehed aina kuldsemaks ja hommikud aina kargemaks. Mina aga leidsin selle imeilusa suvemeenutuse: päikseloojang, kilomeetrite kaupa puhast liiva, sinine taevas, rahulik meri ja mitukümmend imelist hobust. Harukordselt madal vesi muutis meie rannaniidu justkui Araabia liivadüünideks, kus päike kõrvetab ja ringi kappavad metsikud hobused.

The leaves are changing colour and the mornings are getting crisper, yet I found this lovely memory from this summer. Sunset, long stretches of white sandy beaches, blue skies, calm seas and a about fifty or so beautiful horses. Extraordinarily low sea levels turned our green and grassy beaches into Arabian sand dunes where the sun and wind were hot and wild horses roamed.  

Home Is Where the Heart Is

Kodu on palju enamat, kui lihtsalt koht, kus me enamuse oma ajast magame või sööme. See on enamat kui lihtsalt mingi hoone või kohanimi.

Minu jaoks on kodu see koht, kuhu ma tunnen ennast kuuluvat. See on palju laiem mõiste kui ainult minu maja ja maa. See on kogu mu armas kodusaar Vormsi. See on tunne, et see koht, kodukoht, ja selle käekäik läheb sulle korda, see on võime näha oma ukseesisest kaugemale, panna tähele ja hoolida. Selline suhtumine kodusse on minu jaoks alati loomulik olnud. Samas on see on ka põhjus, miks ma kandideerin Terve Vormsi nimekirjas kohalikel valimistel. Ma tunnen, et ma tahan ja suudan rohkem panustada oma kodukoha ellu. 
Minu jaoks, kes ma nii öelda ametlilkult olen kasvanud ja käinud koolis Tallinnas, on Vormsi alati olnud eriline, kuid mida vanemaks ma sain, seda enam hakkasin ma selleks päris koduks pidama just Vormsit. Mitte, et mu linnakodu poleks olnud üks tore ja armas koht, vastupidi, aga siiski oli midagi nagu puudu. Vanemaks saades hakkasin ma …