Skip to main content

Runners Republic




Nagu ma teile juba rääkisin, siis jooksin ma pühapäeval oma elu esimese poolmaratoni. Fakt mida ma enne jooksu väga kõvast välja öelda ei julenud oli see, et minu pikimaks distantsiks siiani oli olnud 9 km. Tõsi, jaa, peale neid 9 km oli mul küll tunne, et jaksaks veel, aga siiski oli see pisut hirmutav. Ma polnud ka veel stardi koridoris päris veendunud, et ma finišisse jõuan :D aga ma olin otsustanud endasse uskuda ja selle asja ära teha, no matter what. Tegelikult oli nii inspireeriv joosta koos nii pajude nii erinevate inimestega, erinevas mõõdus, vanuses ja füüsilises vormis. Kui sa näed jooksmas 80-aastast, siis sa paratamatult mõtled, et mul ei tohiks olla mingeid vabandusi, miks sellega mitte hakkama saada. Respect!

Mul isiklikult oli kaks eesmärki: joosta aeg alla 1:27 ja mitte kordagi seisma jääda või kõndida- TEHTUD! Ajaks tuli lõpuks ametlikult 2:17 (Nike+ äpi järgi 2:14), tempo oli keskmiselt 6,26 min/km. Jooksin meelega väga rahulikult kuna ma ei teadnud mis mind jooksu teises pooles ootab. Tegelikult polnud midagi hullu ja võhma jäi veel ülegi. Kõige raskemad olid viimased 3 km, eriti 18nes km kui ma Paksu Margareeta juurde jõudes tundsin, et mu jalad kaaluvad tonni ja põlved ja puusad on väga väsinud. Aga samas ega siis enam alal ei anna ja tegelikult see läks juba paarisaja meetri pärast üle, väsimus jäi, aga samas kilomeetri ajad ei kukkunud. Kaarli pst mäest alla joostes aga hakaksid jalad nagu iseenesest tööle ja lõpuspurdiks energiat jagus. Mul oli ka mitmeid toetajaid raja ääres endiste ja praeguste trennikaaslaste näol, kes väga palju kaasa aitasid. Vahva oli see, et kõik, kes mind erinevatel rajalõikudel nägid, ütlesid, et ma nägin nii värske välja ja samm oli nii reibas, nagu oleksin just alustanud.

Rääkides ettevalmistusest ja taastumisest, siis oli palju abi sõbranadest, kes olid juba enne jooksnud. Olin küll üht-teist kuulnud maratoni kohta, aga polnud kindel, et pool ka nii big deal on. Siiski on. Eelneval õhtul kästigi mul kiirelt pastat tankima hakata, sest oleks sellega võinud juba lõuna ajal alustada; 3h enne jooksu sõin korraliku täistera kaerahelbepudru seemente, marjade ja pähklitega ning vahetult enne jooksu sõina ka 3 pakki geeli (huhh, mul kogemused puudusid ja sattusid jube lääged geelid, sõbranna soovitas Honey Powerit, aga kiiruga seda ei leinud.) Jooksu ajal võtsin vastavalt soovitustele igas joogipunktis paar lonksu, algul vett, pärast juba spordijooki ning 12,5 km peal olevas High5 geelipunktis ka ühe geeli (see oli päris ok.)

Peale jooksu tarbisin kohe ära finišis saadud spordijoogi ja pähkli-rosina segu. Ja venitasin. Kodus tegin veel ühe piimaga valgusheigi kakao ja meega. Samal päeval tõmbasin veel paar korda Ice Power'ga jalad täies pikkuses kokku. Pühapäeval ja esmaspäeval olin päris puujalg :D Esmaspäeva õhtul sain kerge massaži ja teisipäeval käisin soojas vannis ja venitasin ja jalad olidki nagu uued. Reie külgmised osad on veel pisut puised, kuid olen oma jalgu ka hoolega rullinud ja see aitab päris palju. Igaljuhul emotisoon oli super ja mulle väga meeldis poolmaratoni joosta.

Nüüd juba veidi vähem kui kuu aja pärats jooksen ma taas sama distantsi Itaalias Enzo Ferrari memoriaal maratonil. Seal läheb aeg kindalsti veel kiiremini, sest kogu ümbrus on uus ja põnev (õnneks pole Modena ka mägine) ja ma lähen kindlasti kiiremat aega püüdma.

Ma soovin kõigile ilusat ja psortlikku nädalavahetust! :)

***

As I told you, I ran my first half-marathon last Sunday. One fact I dared not to say aloud was that my furthest run so far had been 9km. Yes, after those runs I felt like I could do more, but it was still slightly scary. Even at the start I was not totally sue I could do it :D but I had decided to believe in myself and just do it. It was so inspireing to run with so many different people of all ages. Let’s be honest, if you see an 80-year-old running next to you, you cannot help but think that that you should have no excuses for not doing it. Respect!

Personally, I had to goals: to run a time under 2:27 and not to walk or stop during the run- DONE! The official time was 2:17 (according to Nike+ app 2:14) and my average pace was 6.26 min/km. The slow pace was intentional as I didn’t know how I would feel during the second half of the run. Actually I felt really good, stamina wise, I could have ran faster. The last 3k were the hardest for me, especially the 18th km when at some point my legs felt as if they weighed a ton and my knees and hips started hurting. However, after a few hundred meters it was all better again. Of course I felt fatigued but I managed to maintain my pace. Before the finish the fatigue was gone and my legs ran almost on their own :D I also had a lot of supporters beside the track and their cheers really helped me a lot. Thank you guys!!! It was really cool, that later everyone who saw me told me that I looked really fresh, as if I had just started. (If you look cute after, you were doing it wrong?! :D Faster time next time, for sure!)

When it comes to preparation and recovery, I had a lot of help from my friends who had ran half-marathons before. I had heard some things about marathons, but I wasn’t sure that a half was such a big deal too… well, it is. So the night before I tried to catch up on some pasta eating (which should have been started at lunch time at least;) three hours before the run, I ate oatmeal with seeds, nuts, berries and honey and right before the run I ate some gel (I didn’t have time to find the Honey Power one suggested to me so I bought some random ones that were way too sweet.) During the race I drank in every service point, water at first and sports drink later, and at 12,5k I also had some High5 gel (found that one quite tasty, actually.)

Right after finishing, I drank a whole bottle of sports drink and ate some nuts and raisins. And stretched! At home I had a protein shake with coca and honey. I used Ice Power gel to help my leg muscles recover faster (I found the idea of an ice bath too extreme :D) My legs were rather sore on Sunday and Monday, but after a light massage Monday evening and a warm bath and stretching Tuesday morning I felt a lot better. The sides of my thighs are still slightly tender, but I have been foam rolling a lot and it really helps.

Anyway, it was such a cool experience and I really enjoyed it. And after a little less than a month I’m running another half-marathon in Italy. Super excited. And I bet the distance will seem even shorter since the surrounding are totally new and unknown (and luckily Modena is not mountainous :D)

Have nice and sporty weekend! :)

Comments

Popular posts from this blog

It's the Most Wonderful Time of the Year

Juba sellest ajast kui ma olin üsna pisikene, nii kaua kui ma üldse midagi endast mäletan, on  detsembrikuu lähenemine minus sõnuseletamatut elevust tekitanud. Ma ootan suure põnevusega, millal oleks juba sobilik hakata esimesi jõlukaunistusi üles riputama ja jõululaule kuulama ning ma olen üks neist inimestest, kes alustab oma elutoa planeerimist sellest, kuhu läheb kuusk. Ma võisin lapsena hilisõhtutel istuda tundide kaupa aknalaual ja vaadata, kuidas väljas sajab lund ja kõik ümbritsev muutub talvevõlumaaks. See sama maagia saadab advendi- ja jõuluaega minu jaoks siiani. Maja jõuludeks ehitimine, mõnusad küülnavalged õhtud armsate inimestega pühaderüüs kodus, jalutuskäigud lumes, jõulukaartide saatmine ja saamine, pipargkoogilõhn ja glögi hõng, jõululaupäeval perega kuuse ehtimine, kirikus "Püha öö" laulmine, jõuluõhtusöögi valmistamine, jõululauda istumine ning kõige selle hea-parema nautimine perekeskis... need vaid mõned killuksesd sellest jõulumaagiast, kus kõik on j…

O Christmas Tree

Jõulupuu ehtimine on meie peres alati oluline sündmus. Nii tore on imetleda hoolega valitud jõuluehteid ja asetada need ideaalsele kohale kuusel. Erilist tähendust omavad isa tehtud papist piarkoogišabloonid (sest 25 aastat tagasi polnud poest jõuluvana- või siilikujulist vormi) ja reisidelt kaasa toodud ehted. Neid kuusele riputades saab meenutada lapsepõlve piparkoogitegusid ja kauneid mälestusi erinevatest maadest. 
Trimming the tree is a really special occasion in our family. Looking at all the carefully picked ornaments and finding the right spot on the tree is a wonderful activity for the whole family. The most special ornaments are cardboard gingerbread moulds made by my dad (because 25 years ago you couldn't buy special shapes like a Santa or a hedgehog from the stores) and ornaments brought home from trips. Every year when we put them on the tree we are reminded of the wonderful memories connected with them.

Home Is Where the Heart Is

Kodu on palju enamat, kui lihtsalt koht, kus me enamuse oma ajast magame või sööme. See on enamat kui lihtsalt mingi hoone või kohanimi.

Minu jaoks on kodu see koht, kuhu ma tunnen ennast kuuluvat. See on palju laiem mõiste kui ainult minu maja ja maa. See on kogu mu armas kodusaar Vormsi. See on tunne, et see koht, kodukoht, ja selle käekäik läheb sulle korda, see on võime näha oma ukseesisest kaugemale, panna tähele ja hoolida. Selline suhtumine kodusse on minu jaoks alati loomulik olnud. Samas on see on ka põhjus, miks ma kandideerin Terve Vormsi nimekirjas kohalikel valimistel. Ma tunnen, et ma tahan ja suudan rohkem panustada oma kodukoha ellu. 
Minu jaoks, kes ma nii öelda ametlilkult olen kasvanud ja käinud koolis Tallinnas, on Vormsi alati olnud eriline, kuid mida vanemaks ma sain, seda enam hakkasin ma selleks päris koduks pidama just Vormsit. Mitte, et mu linnakodu poleks olnud üks tore ja armas koht, vastupidi, aga siiski oli midagi nagu puudu. Vanemaks saades hakkasin ma …