Skip to main content

Road to Riga







Elu siin Riias korvpalli EM'il on põnev, eriti peale esmaspäevast ajaloolist võidumängu Ukrainaga. Minul igatahes oli eile hääl ära. Ja tänane ja homne tõotavad samuti tulla väga väga huvitavad ja pinevad mängud. Ma juba tean kui raske on jääda neutraalseks; kuna me oleme turniiri cheerleaderid, mitte ekslusiivselt Eesti toetajad, siis peame me cheerima mõlemale tiimile ...iiih :D Aga siis kui tantsud saavad tehtud ja me tribüünile lähme, siis õnneks ennast tagasi hoidma ei pea ja saab kõik "EESTI'd" endast välja lasta. Siinkohal tahaks ma ka öeldA: Eesti fännid, te olete fantasilised! Nii hea on tantsida publikule kes sulle kogu hingest kaasa elab! 
Täna Riga Arenal näeme ja elame jälle omadele kaasa! 
Suur aitäh ka meie sponsoritele, kes selle reisi võimalikuks tegid: Sell It, Promoset, SilberAuto, Spordihooldus. 

***

Life here in Riga at Eurobasket 2015 is exiting, especially after our boy's victorious game on Monday. I screamed so loud, I lost my voice. And today's and tomorrow's games are going to really intense as well. It is so hard to be neutral and cheer for both teams (which we have to do,) luckily once we are done with our dances we can go and watch the game and cheer for Estonia as loud as we want :D 
I really want to thank Estonian fans, you guys are amazing! It is so good to preform when you feel so much love from the audience! 
I also so want to thank our sponsors who made this trip happen: Sell It, Promoset, SilberAuto, Spordihooldus. 
See you at the Riga Arena!

Comments

Popular posts from this blog

Midsummer

This year we had one of those rare Midsummer Eves when one can wear a sundress instead of a parka and wellies. The setting sun gilded the fields and girls with flower crowns walked in the wild blooms of the meadow.  And though once the sun had disappeared behind the woods, the chill of a June night set in, the longest night of the year lost none of its magic. A magical evening turned into a mysterious night. When dusk melted into dawn, the first rays of the morning sun were greeted by a thick fog. 
Evenings like this on the meadow always make me feel like a fairy, wanting to dance in the evening light with the dress and hair all flying in the wind. There is something so mystical in moments like that, as if time disappears connecting us to some ancient era.

Jaanipäev õnnistas meid haruldlase võimalusega vahetada parka ja kummikud lendleva suvekleidi vastu. Jaaniõhtu päike kuldas põllud ja nendel hõljuvad pärjatud jaanikulised üle oma maagilise valgusega. Horisondi taha kadudes muutus p…

Wild Horses

Väljas muutuvad lehed aina kuldsemaks ja hommikud aina kargemaks. Mina aga leidsin selle imeilusa suvemeenutuse: päikseloojang, kilomeetrite kaupa puhast liiva, sinine taevas, rahulik meri ja mitukümmend imelist hobust. Harukordselt madal vesi muutis meie rannaniidu justkui Araabia liivadüünideks, kus päike kõrvetab ja ringi kappavad metsikud hobused.

The leaves are changing colour and the mornings are getting crisper, yet I found this lovely memory from this summer. Sunset, long stretches of white sandy beaches, blue skies, calm seas and a about fifty or so beautiful horses. Extraordinarily low sea levels turned our green and grassy beaches into Arabian sand dunes where the sun and wind were hot and wild horses roamed.  

Home Is Where the Heart Is

Kodu on palju enamat, kui lihtsalt koht, kus me enamuse oma ajast magame või sööme. See on enamat kui lihtsalt mingi hoone või kohanimi.

Minu jaoks on kodu see koht, kuhu ma tunnen ennast kuuluvat. See on palju laiem mõiste kui ainult minu maja ja maa. See on kogu mu armas kodusaar Vormsi. See on tunne, et see koht, kodukoht, ja selle käekäik läheb sulle korda, see on võime näha oma ukseesisest kaugemale, panna tähele ja hoolida. Selline suhtumine kodusse on minu jaoks alati loomulik olnud. Samas on see on ka põhjus, miks ma kandideerin Terve Vormsi nimekirjas kohalikel valimistel. Ma tunnen, et ma tahan ja suudan rohkem panustada oma kodukoha ellu. 
Minu jaoks, kes ma nii öelda ametlilkult olen kasvanud ja käinud koolis Tallinnas, on Vormsi alati olnud eriline, kuid mida vanemaks ma sain, seda enam hakkasin ma selleks päris koduks pidama just Vormsit. Mitte, et mu linnakodu poleks olnud üks tore ja armas koht, vastupidi, aga siiski oli midagi nagu puudu. Vanemaks saades hakkasin ma …