Skip to main content

About Dancing

Foto Priit Simson (delfi.ee)

Eelmisel nädalal oli minust Nelja Rahvuse Karikal tehtud pilt ühe Delfi artikli avapildiks ja kokku tuli üsna naljakas asi välja, minu esimene mõte oli, et vast siiski mitte minu jalgade mõõtmiseks. Igaljuhul tekkis mul sellest idee natukene rääkida sellest, mida ma siis õigupoolest TTÜ Tantsutüdrukutes teen ja mida see tegelikult tähendab.
Eelkõige nõuab see kirge ja pühendumust ja suurt kohusetunnet, sest sinust ei sõltu mitte ainult sinu isiklik vaid ka kogu tiimi sooritus, meil on ikka kombeks öelda, et "hard work beats lazy talent." Sa pead valdama paljusid erinevaid stiile hiphopist, jazzist ja iluvõimlemisest kuni päris cheerleading'u ja akrobaatikani välja ning su füüsiline vorm peab olema väga heal tasemel nii jõu kui ka vastupidavuse poolest, lisaks veel loomulikult väga hea painduvus.
Nagu ma olen juba enne rääkinud, on meil hooaja sees nädalas 4 trenn: 2 tantsu ja 2 akrot. Sellele lisanduvad lisatrennid erinevate esinemiste proovideks. Näiteks eelneval 2 nädal oli mul igal töönädala õhtu trenn ning siis kolmel järjestikusel päeval esinemine Nelja Rahvuse Karikal ja see tähendas seda, et peale tööd tuli otse trenni tormata. Ja kodus käisin ma ainult magamas, sest koju jõudes sa olid lihtsalt nii väsinud ja hommikul vara oli taas trenn (jooks või jõusaal, mida ma aga intensiivsemal perioodil, kui keha totaalselt streikima hakkab, tõmban paarile korrale nädalas; oluline on kuulata oma keha ja teha vahet lasikusel ja üleväsimusel) ja töö. Ja olgem ausad, lisandub ka veel närvipinge, mis on tegelikult loomulik osa tantsija elust ja millega tuleb lihtsalt õppida toime tulema.
Võib tekkida küsimus, milleks kõik see? Aga sellepärast, et kui sa midagi armastad, siis sa oled nõus selle nimel pingutama ja kasvõi nahast välja pugema ja tooma ohvreid. Sest kui sa tuled trennist koju, siis su keha võib olla väsinud, aga su vaim on hoopis värskem kui peale tööpäeva lõppu. Sest see tunne, kui sa tantsid ja sul läheb hästi ja sulle terve saal plaksutab, on lihtsalt hindamatu. Sest kogu see punt, kellega koos sa seda hullust teed, on kõige armsam ja ägedam punte massohiste maamunal. Sest sa ei oskagi muudmoodi olla... sest sa oled tantsija.  
Ja siis on veel nende hetked, kui see töö ja vaev saab tasutud sellega, et avaneb mõni uks, millest sa juba ammu unistanud oled. Juba paari nädala pärast toimub meil TTÜ Tantsutüdrukutega midagi väga põnevat, millest ma teile veel kohe ei räägi, aga varsti varsti saate te juba teada.

***

Last week I found myself on the cover of a basketball article with a rather funny headline + photo combination. Anyway, this got me thinking that I should tell you more about what it takes to be a TUT Cheerleader.
 First of all, being a part of our team means committing to it 100%, being passionate and conscientious, we love the saying "hard work beats lazy talent." You must feel at home in many different styles from hip-hop, jazz, and acrobatics to cheerleading. You must be in great shape, both stamina and strength wise, and you must be really flexible. As I have told you, we practice 4 times a week (2x dance, 2x acrobatics/stunts) but before important performances or competitions we always have additional rehearsals. For example, for the past two weeks I had a rehearsal every weekday and finally a performance at our 3 days in a row. This meant that I went from work straight to rehearsal and then almost straight to bed. I was just so tired and I knew I had to wake up early the next morning to go to work (and gym or running before it, though I do tend to cut that down to 2 times a week during these really intense periods; the main thing is to listen to your body and make a difference between laziness and actual fatigue.) And to be totally honest with you all this comes with a certain amount of mental stress as well, this, however, is an inevitable part of a dancers life, you just can't let you nerves get to you. 
 All this might raise a question: why do you do this? Because when you love something you are willing to make sacrifices and work hard for it. Because when you finish your practice your body is tired but your mind is fresher than before the practice. Because you cannot replace this feeling when you dance and the whole crowed applauds. Because your teammates are the sweetest, craziest bunch of masochists ever. Because you are a dancer and this is what you do. And then there are those moments when all your hard work gets rewarded by an amazing opportunity to go and preform at... well I'm not going to tell just yet, but stay tuned because you'll hear it soon. 
And then there are those moments when all your hard work gets rewarded by an amazing opportunity to go and preform at... well I'm not going to tell just yet, but stay tuned because you'll hear it soon.

Comments

Popular posts from this blog

Midsummer

This year we had one of those rare Midsummer Eves when one can wear a sundress instead of a parka and wellies. The setting sun gilded the fields and girls with flower crowns walked in the wild blooms of the meadow.  And though once the sun had disappeared behind the woods, the chill of a June night set in, the longest night of the year lost none of its magic. A magical evening turned into a mysterious night. When dusk melted into dawn, the first rays of the morning sun were greeted by a thick fog. 
Evenings like this on the meadow always make me feel like a fairy, wanting to dance in the evening light with the dress and hair all flying in the wind. There is something so mystical in moments like that, as if time disappears connecting us to some ancient era.

Jaanipäev õnnistas meid haruldlase võimalusega vahetada parka ja kummikud lendleva suvekleidi vastu. Jaaniõhtu päike kuldas põllud ja nendel hõljuvad pärjatud jaanikulised üle oma maagilise valgusega. Horisondi taha kadudes muutus p…

Wild Horses

Väljas muutuvad lehed aina kuldsemaks ja hommikud aina kargemaks. Mina aga leidsin selle imeilusa suvemeenutuse: päikseloojang, kilomeetrite kaupa puhast liiva, sinine taevas, rahulik meri ja mitukümmend imelist hobust. Harukordselt madal vesi muutis meie rannaniidu justkui Araabia liivadüünideks, kus päike kõrvetab ja ringi kappavad metsikud hobused.

The leaves are changing colour and the mornings are getting crisper, yet I found this lovely memory from this summer. Sunset, long stretches of white sandy beaches, blue skies, calm seas and a about fifty or so beautiful horses. Extraordinarily low sea levels turned our green and grassy beaches into Arabian sand dunes where the sun and wind were hot and wild horses roamed.  

Home Is Where the Heart Is

Kodu on palju enamat, kui lihtsalt koht, kus me enamuse oma ajast magame või sööme. See on enamat kui lihtsalt mingi hoone või kohanimi.

Minu jaoks on kodu see koht, kuhu ma tunnen ennast kuuluvat. See on palju laiem mõiste kui ainult minu maja ja maa. See on kogu mu armas kodusaar Vormsi. See on tunne, et see koht, kodukoht, ja selle käekäik läheb sulle korda, see on võime näha oma ukseesisest kaugemale, panna tähele ja hoolida. Selline suhtumine kodusse on minu jaoks alati loomulik olnud. Samas on see on ka põhjus, miks ma kandideerin Terve Vormsi nimekirjas kohalikel valimistel. Ma tunnen, et ma tahan ja suudan rohkem panustada oma kodukoha ellu. 
Minu jaoks, kes ma nii öelda ametlilkult olen kasvanud ja käinud koolis Tallinnas, on Vormsi alati olnud eriline, kuid mida vanemaks ma sain, seda enam hakkasin ma selleks päris koduks pidama just Vormsit. Mitte, et mu linnakodu poleks olnud üks tore ja armas koht, vastupidi, aga siiski oli midagi nagu puudu. Vanemaks saades hakkasin ma …