Skip to main content

Home Is Where the Heart Is

Kodu on palju enamat, kui lihtsalt koht, kus me enamuse oma ajast magame või sööme. See on enamat kui lihtsalt mingi hoone või kohanimi.

Minu jaoks on kodu see koht, kuhu ma tunnen ennast kuuluvat. See on palju laiem mõiste kui ainult minu maja ja maa. See on kogu mu armas kodusaar Vormsi. See on tunne, et see koht, kodukoht, ja selle käekäik läheb sulle korda, see on võime näha oma ukseesisest kaugemale, panna tähele ja hoolida. Selline suhtumine kodusse on minu jaoks alati loomulik olnud. Samas on see on ka põhjus, miks ma kandideerin Terve Vormsi nimekirjas kohalikel valimistel. Ma tunnen, et ma tahan ja suudan rohkem panustada oma kodukoha ellu. 

Minu jaoks, kes ma nii öelda ametlilkult olen kasvanud ja käinud koolis Tallinnas, on Vormsi alati olnud eriline, kuid mida vanemaks ma sain, seda enam hakkasin ma selleks päris koduks pidama just Vormsit. Mitte, et mu linnakodu poleks olnud üks tore ja armas koht, vastupidi, aga siiski oli midagi nagu puudu. Vanemaks saades hakkasin ma taipama, mis see on, olgugi et teatud osa sellest maagiast on siiani raske sõnadesse panna. Suur osa on elukeskkonnal: minu jaoks on looduserüpes maal olemine alati tundud loomulik, olgu suvi või talv, paistku päike või sadagu vihma. Kord rääkisin  naljaga kaas-vormsilasele, et mul on vist midagi viga, sest minule meeldib maal ka pimeda ja vihmase ja tuulise novembrikuu ilmaga olla. Ta vastas toredasti, et katki pole mitte mina, vaid need, kes seda looduse võlu ei näe. Teine suur põhjus on kogukond: tänapäeva elu muutub aina anonüümsemaks, hoolimata nn sotisaalmeediast (mis võiks hoopis antisotsiaalmeedia nime kanda) ja näilisest pidevalt teistega ühenduses olemisest. Linnas ei ütle kortermajas inimesed teine-teisele tihti teregi (mind see küll ei takista ja ma teretan jonnaka järjepidavusega kõiki majakaaslasi ikka edasi). Elu minu kodusaarel on hoopis teistsugune: kõik lehvitavad, teretavad, poes müüjaga jutuajamine on elu loomulik osa, naabrid on ka need, kes sinust 10km kaugusel elavad ja täiesti normaalne on lihtsalt näiteks teisipäeva puhul naabrile viia päts leiba. Ja siis on veel see maagiline miski, mida ma ei suuda sõnadesse panna, see miski, mis tekitab tunde, et kui sa oma jalad Vormsi pinnale saad, siis oled jõudnud koju ja kui sa ära lähed, siis jääb mingi oluline osa sinust sinna maha (ehk ongi see süda, sest öeldakse ju, et home is where the heart is ehk kodu on seal kus on süda?). Linn pole minu koht, minu koht on Vormsi. Ja olgugi, et praegu pean ma veel suurema osa aastast enamuse tööpäevadest veetma linnas, loodan ma, et üsna peagi saavad süda ja ülejäänud osa minust olla enamuse ajast ühes kohas -  kodukohas (ma ei ütle, et mulle ei meeldi vahetevahel kusagil reisil käia ja uusi kohti uudistada, aga kodu on kodu). Selles kohas, millega olen olnud seotud juba 28 aastat ehk kogu oma elu, kohas, mida minu pere on hoidnud ja armastanud juba pea 50 aastat. 

Ma usun, et juured ei pea tähendama vaid klassikalises mõttes aegadetagust pärinemist mingist kohast. Ma usun, et nagu palju taimed ajavad endale soodsas keskkonnas alla uusi juuri, kasvatavad ka inimesed sobivas keskonnas endale tugevad juured. Ja nii on juhtunud minu ja minu perega Vormsis. Ma olen väga tänulik ja uhke võimaluse üle nimetada ennast vormsilaseks. Ja samuti olen ma tänulik võimaluse eest lüüa kaasa kodukoha tuleviku kujundamises.



Comments

Popular posts from this blog

It's the Most Wonderful Time of the Year

Juba sellest ajast kui ma olin üsna pisikene, nii kaua kui ma üldse midagi endast mäletan, on  detsembrikuu lähenemine minus sõnuseletamatut elevust tekitanud. Ma ootan suure põnevusega, millal oleks juba sobilik hakata esimesi jõlukaunistusi üles riputama ja jõululaule kuulama ning ma olen üks neist inimestest, kes alustab oma elutoa planeerimist sellest, kuhu läheb kuusk. Ma võisin lapsena hilisõhtutel istuda tundide kaupa aknalaual ja vaadata, kuidas väljas sajab lund ja kõik ümbritsev muutub talvevõlumaaks. See sama maagia saadab advendi- ja jõuluaega minu jaoks siiani. Maja jõuludeks ehitimine, mõnusad küülnavalged õhtud armsate inimestega pühaderüüs kodus, jalutuskäigud lumes, jõulukaartide saatmine ja saamine, pipargkoogilõhn ja glögi hõng, jõululaupäeval perega kuuse ehtimine, kirikus "Püha öö" laulmine, jõuluõhtusöögi valmistamine, jõululauda istumine ning kõige selle hea-parema nautimine perekeskis... need vaid mõned killuksesd sellest jõulumaagiast, kus kõik on j…

O Christmas Tree

Jõulupuu ehtimine on meie peres alati oluline sündmus. Nii tore on imetleda hoolega valitud jõuluehteid ja asetada need ideaalsele kohale kuusel. Erilist tähendust omavad isa tehtud papist piarkoogišabloonid (sest 25 aastat tagasi polnud poest jõuluvana- või siilikujulist vormi) ja reisidelt kaasa toodud ehted. Neid kuusele riputades saab meenutada lapsepõlve piparkoogitegusid ja kauneid mälestusi erinevatest maadest. 
Trimming the tree is a really special occasion in our family. Looking at all the carefully picked ornaments and finding the right spot on the tree is a wonderful activity for the whole family. The most special ornaments are cardboard gingerbread moulds made by my dad (because 25 years ago you couldn't buy special shapes like a Santa or a hedgehog from the stores) and ornaments brought home from trips. Every year when we put them on the tree we are reminded of the wonderful memories connected with them.