Skip to main content

Fileds


Sama palju kui ma armastan niidetud heinapallidega põlde armastan ma ka pikas rohus mööda aasi jalutamist. See lillede- ja taimederohkus paneb mind ikka ja jälle koju naasma mitte vaid rikkalike kimpude vaid ka rohkete näidistega erinevatest taimedest, mida siis taimeteatmiku abil määrama hakata. Mind hämmastab kui erinevad võivad olla sama aasa mitte eriti kaugel asetsevad osad. Sealt leiab fantasitilisi põllulillede klumpe, mis teeksid ka andekaima aedniku kadedaks. Seetõttu on mul alati pisut kurb, kui kogu see ilu maha niidetakse. Samas on midagi omamoodi imekaunist ka kuldses heinapallidega põllus. Niitmine on ju see, mis lubab taastärgata uuel elul, uuel rohul ja uutel lilledel, see on omamoodi taassünd. Mulle tundub nagu saaks maa jälle hingata, nagu keegi oleks ta koorma alt vabastanud. 
Sel aastal, peale heinategu, ledisime me emaga kuivanud ohakaõisi (õigemini seda, mis neist alles oli jäänud), mis helkisid õhtupäikeses nagu hõbemündid. Me korjasime selle aarde põllult üles ja viisime koju omavahel naljatades, et paljud peaksid meie suurt rõõmu oma leiu üle pisut napakaks või vähemalt üsnagi veidrateks... Kuid samas ka pole hoopis loodusega kontakti kaotamine pisut napakas? 

As much as I love fields of hey balls, I adore walking in the long grass before it's cut. The abundance of different types of plants and flowers is breathtaking. I pick flowers and gather samples of all sorts of plants spend to identify them once I get home. It is wonderful how different parts of the same meadow can be - they boast groupings of different flowers that would make the most talented gardener both delighted and jealous. When the grass it cut, it always makes me feel a little sad to see the destroyed beauty. But there is also beauty in the golden fields of cut grass and hey balls. This cutting of the grass enables new life, new grass and plants and flowers to grow and thrive, a kind of a resurrection. In a way, I feel like the land can breathe again, like someone had had freed it. 
This year, after the grass was cut, I went for a walk and found dried blooms of thistles, or what was left of them, that shined in the evening sun like silver coins. My mum and I gathered handfuls of this bounty. Laughingly we said that many people wouldn't understand our exitment in finding these and would deem us slightly mad or at least strange... I sometimes think I'm strange, but then again, isn't loosing touch with nature the strange thing instead? 




// Zara top, vintage Levi's shorts, Parfois sunnies //

Comments

Popular posts from this blog

It's the Most Wonderful Time of the Year

Juba sellest ajast kui ma olin üsna pisikene, nii kaua kui ma üldse midagi endast mäletan, on  detsembrikuu lähenemine minus sõnuseletamatut elevust tekitanud. Ma ootan suure põnevusega, millal oleks juba sobilik hakata esimesi jõlukaunistusi üles riputama ja jõululaule kuulama ning ma olen üks neist inimestest, kes alustab oma elutoa planeerimist sellest, kuhu läheb kuusk. Ma võisin lapsena hilisõhtutel istuda tundide kaupa aknalaual ja vaadata, kuidas väljas sajab lund ja kõik ümbritsev muutub talvevõlumaaks. See sama maagia saadab advendi- ja jõuluaega minu jaoks siiani. Maja jõuludeks ehitimine, mõnusad küülnavalged õhtud armsate inimestega pühaderüüs kodus, jalutuskäigud lumes, jõulukaartide saatmine ja saamine, pipargkoogilõhn ja glögi hõng, jõululaupäeval perega kuuse ehtimine, kirikus "Püha öö" laulmine, jõuluõhtusöögi valmistamine, jõululauda istumine ning kõige selle hea-parema nautimine perekeskis... need vaid mõned killuksesd sellest jõulumaagiast, kus kõik on j…

O Christmas Tree

Jõulupuu ehtimine on meie peres alati oluline sündmus. Nii tore on imetleda hoolega valitud jõuluehteid ja asetada need ideaalsele kohale kuusel. Erilist tähendust omavad isa tehtud papist piarkoogišabloonid (sest 25 aastat tagasi polnud poest jõuluvana- või siilikujulist vormi) ja reisidelt kaasa toodud ehted. Neid kuusele riputades saab meenutada lapsepõlve piparkoogitegusid ja kauneid mälestusi erinevatest maadest. 
Trimming the tree is a really special occasion in our family. Looking at all the carefully picked ornaments and finding the right spot on the tree is a wonderful activity for the whole family. The most special ornaments are cardboard gingerbread moulds made by my dad (because 25 years ago you couldn't buy special shapes like a Santa or a hedgehog from the stores) and ornaments brought home from trips. Every year when we put them on the tree we are reminded of the wonderful memories connected with them.

Home Is Where the Heart Is

Kodu on palju enamat, kui lihtsalt koht, kus me enamuse oma ajast magame või sööme. See on enamat kui lihtsalt mingi hoone või kohanimi.

Minu jaoks on kodu see koht, kuhu ma tunnen ennast kuuluvat. See on palju laiem mõiste kui ainult minu maja ja maa. See on kogu mu armas kodusaar Vormsi. See on tunne, et see koht, kodukoht, ja selle käekäik läheb sulle korda, see on võime näha oma ukseesisest kaugemale, panna tähele ja hoolida. Selline suhtumine kodusse on minu jaoks alati loomulik olnud. Samas on see on ka põhjus, miks ma kandideerin Terve Vormsi nimekirjas kohalikel valimistel. Ma tunnen, et ma tahan ja suudan rohkem panustada oma kodukoha ellu. 
Minu jaoks, kes ma nii öelda ametlilkult olen kasvanud ja käinud koolis Tallinnas, on Vormsi alati olnud eriline, kuid mida vanemaks ma sain, seda enam hakkasin ma selleks päris koduks pidama just Vormsit. Mitte, et mu linnakodu poleks olnud üks tore ja armas koht, vastupidi, aga siiski oli midagi nagu puudu. Vanemaks saades hakkasin ma …