Skip to main content

G O L D













  

Selle umbes 50 aasta jooksul mis mu pere on siin juba olnud, on nii mõnigi koht lähiümbruses saanud endale uue hüüdnime. Üks mu lemmikuid on Eden, just täpselt see koht, mida te nendel piltidel näete.  Kui seal õhtupäiksekullas jalutada saab ilmselgeks miks see paik just nii ristiti. Eden võtab Sind vastu staatilises rahus ja ilus oma iidse viljapuuaia ja hiiglaslike sirelipõõsastega, olles nüüd koduks metskitsedele ja metssigadele, rebastele ja ilvestele, sookurgedele ja kotkastele. Seal viljapuuaias on üks õunapuu, mis on kuidagi eriline, maagiline... alati kui ma seal käin kujutan ma ette, kuidas metshaldjad selle puu ümber kuuvalgel ööl tantsivad. Kord talvel seal õunapuu all päisesepaistelise ja vaikse ilmaga seistes muutus ilm järsku tuisuseks, nii imekaunilt tuiseseks, et keegi, kes seda kanti vähem tundnud oleks, oleks selles hiiglaslike lumeräitsakate virr-varris ilmselt ära eksinud. Kuid õige pea oli ilm taas sama vaikne ja päikseline kui enne. Mulle meeldib mõelda, et need olid need samad haldjad, kes tulid talvisel päeval lumeväljale mängima. 

During the 50 years or so that my family has already spent here, many of the places around our house have got a new nickname. One of my favourites is Eden, the same spot that you can see in these pictures. When you go for a walk there during the golden hour, it becomes so perfectly clear why my family started calling it so. The peaceful and beautiful Eden welcomes you with its enormous lilac bushes and ancient fruit trees. Once filled with people working the fields and the orchard, it is now the home of deer and wild boars, foxes and lynxes, cranes and eagles. In its orchard, there is an apple tree that is somehow special, mystical... every time I go there, I can imagine fairies dancing around the tree on moonlight nights. One time, on a windless sunny winter day, I was standing under the tree when suddenly a blizzard hit, a beautiful blizzard with gigantic snowflakes flying around in every direction. The kind of a blizzard which surely would have disoriented a person less familiar with the surroundings. But as suddenly as it had started, it also ended and everything was completely still and sunny again. I like to think that it was the same fairies coming out on a winter day to play aournd on the snowy fields. 

Comments

Popular posts from this blog

Midsummer

This year we had one of those rare Midsummer Eves when one can wear a sundress instead of a parka and wellies. The setting sun gilded the fields and girls with flower crowns walked in the wild blooms of the meadow.  And though once the sun had disappeared behind the woods, the chill of a June night set in, the longest night of the year lost none of its magic. A magical evening turned into a mysterious night. When dusk melted into dawn, the first rays of the morning sun were greeted by a thick fog. 
Evenings like this on the meadow always make me feel like a fairy, wanting to dance in the evening light with the dress and hair all flying in the wind. There is something so mystical in moments like that, as if time disappears connecting us to some ancient era.

Jaanipäev õnnistas meid haruldlase võimalusega vahetada parka ja kummikud lendleva suvekleidi vastu. Jaaniõhtu päike kuldas põllud ja nendel hõljuvad pärjatud jaanikulised üle oma maagilise valgusega. Horisondi taha kadudes muutus p…

Wild Horses

Väljas muutuvad lehed aina kuldsemaks ja hommikud aina kargemaks. Mina aga leidsin selle imeilusa suvemeenutuse: päikseloojang, kilomeetrite kaupa puhast liiva, sinine taevas, rahulik meri ja mitukümmend imelist hobust. Harukordselt madal vesi muutis meie rannaniidu justkui Araabia liivadüünideks, kus päike kõrvetab ja ringi kappavad metsikud hobused.

The leaves are changing colour and the mornings are getting crisper, yet I found this lovely memory from this summer. Sunset, long stretches of white sandy beaches, blue skies, calm seas and a about fifty or so beautiful horses. Extraordinarily low sea levels turned our green and grassy beaches into Arabian sand dunes where the sun and wind were hot and wild horses roamed.  

Home Is Where the Heart Is

Kodu on palju enamat, kui lihtsalt koht, kus me enamuse oma ajast magame või sööme. See on enamat kui lihtsalt mingi hoone või kohanimi.

Minu jaoks on kodu see koht, kuhu ma tunnen ennast kuuluvat. See on palju laiem mõiste kui ainult minu maja ja maa. See on kogu mu armas kodusaar Vormsi. See on tunne, et see koht, kodukoht, ja selle käekäik läheb sulle korda, see on võime näha oma ukseesisest kaugemale, panna tähele ja hoolida. Selline suhtumine kodusse on minu jaoks alati loomulik olnud. Samas on see on ka põhjus, miks ma kandideerin Terve Vormsi nimekirjas kohalikel valimistel. Ma tunnen, et ma tahan ja suudan rohkem panustada oma kodukoha ellu. 
Minu jaoks, kes ma nii öelda ametlilkult olen kasvanud ja käinud koolis Tallinnas, on Vormsi alati olnud eriline, kuid mida vanemaks ma sain, seda enam hakkasin ma selleks päris koduks pidama just Vormsit. Mitte, et mu linnakodu poleks olnud üks tore ja armas koht, vastupidi, aga siiski oli midagi nagu puudu. Vanemaks saades hakkasin ma …