Skip to main content

Posts

O Christmas Tree

Jõulupuu ehtimine on meie peres alati oluline sündmus. Nii tore on imetleda hoolega valitud jõuluehteid ja asetada need ideaalsele kohale kuusel. Erilist tähendust omavad isa tehtud papist piarkoogišabloonid (sest 25 aastat tagasi polnud poest jõuluvana- või siilikujulist vormi) ja reisidelt kaasa toodud ehted. Neid kuusele riputades saab meenutada lapsepõlve piparkoogitegusid ja kauneid mälestusi erinevatest maadest. 
Trimming the tree is a really special occasion in our family. Looking at all the carefully picked ornaments and finding the right spot on the tree is a wonderful activity for the whole family. The most special ornaments are cardboard gingerbread moulds made by my dad (because 25 years ago you couldn't buy special shapes like a Santa or a hedgehog from the stores) and ornaments brought home from trips. Every year when we put them on the tree we are reminded of the wonderful memories connected with them.
Recent posts

It's the Most Wonderful Time of the Year

Juba sellest ajast kui ma olin üsna pisikene, nii kaua kui ma üldse midagi endast mäletan, on  detsembrikuu lähenemine minus sõnuseletamatut elevust tekitanud. Ma ootan suure põnevusega, millal oleks juba sobilik hakata esimesi jõlukaunistusi üles riputama ja jõululaule kuulama ning ma olen üks neist inimestest, kes alustab oma elutoa planeerimist sellest, kuhu läheb kuusk. Ma võisin lapsena hilisõhtutel istuda tundide kaupa aknalaual ja vaadata, kuidas väljas sajab lund ja kõik ümbritsev muutub talvevõlumaaks. See sama maagia saadab advendi- ja jõuluaega minu jaoks siiani. Maja jõuludeks ehitimine, mõnusad küülnavalged õhtud armsate inimestega pühaderüüs kodus, jalutuskäigud lumes, jõulukaartide saatmine ja saamine, pipargkoogilõhn ja glögi hõng, jõululaupäeval perega kuuse ehtimine, kirikus "Püha öö" laulmine, jõuluõhtusöögi valmistamine, jõululauda istumine ning kõige selle hea-parema nautimine perekeskis... need vaid mõned killuksesd sellest jõulumaagiast, kus kõik on j…

Orchard

Olen tähele pannud, et üks esimesi asju, mida ma maja, aia või krundi juures vaatan, on puud. Mulle on alati need põllupealsed uusarendused tundunud kuidagi tühjad ja hingetud... (Huvitaval kombel pole ka paarkümmend aastat hiljem paljudes neist mis said alguse 90datel näha sirgumas noori puid.) Paljud loodusrahvad ja ka vanad eestlased on uskunud, et puudes on vägi, eriti vanades põlispuudes. Viibides paigas kus  on kaunid ja väärikad vanad puud tunnetan ma seda väge. Ei, ma kindlasti ei väida, et mul on mingid selgeltnägija võimed, kuid ometi ma tajun ju seda kus on hea olla. Tegelikult tajub igaüks, samas mul on aimdus, et need inimesed kes on ennast loodusest lahti haakinud ja näevad end sellest eraldi esksisteerivana on selle sisehääle suhtes ehk tuimaks muutunud. Siiani meeldib mulle vahel ronida mõne võimsa puu otsa, seal leida mugav oks ja lihtsalt istuda, kuulata tuulesahinat lehtedes ja vaadata   läbi puuvõra üles - täiesti meditatiivne tegevus. Teisalt usun ma ka, et tuleb…

Home Is Where the Heart Is

Kodu on palju enamat, kui lihtsalt koht, kus me enamuse oma ajast magame või sööme. See on enamat kui lihtsalt mingi hoone või kohanimi.

Minu jaoks on kodu see koht, kuhu ma tunnen ennast kuuluvat. See on palju laiem mõiste kui ainult minu maja ja maa. See on kogu mu armas kodusaar Vormsi. See on tunne, et see koht, kodukoht, ja selle käekäik läheb sulle korda, see on võime näha oma ukseesisest kaugemale, panna tähele ja hoolida. Selline suhtumine kodusse on minu jaoks alati loomulik olnud. Samas on see on ka põhjus, miks ma kandideerin Terve Vormsi nimekirjas kohalikel valimistel. Ma tunnen, et ma tahan ja suudan rohkem panustada oma kodukoha ellu. 
Minu jaoks, kes ma nii öelda ametlilkult olen kasvanud ja käinud koolis Tallinnas, on Vormsi alati olnud eriline, kuid mida vanemaks ma sain, seda enam hakkasin ma selleks päris koduks pidama just Vormsit. Mitte, et mu linnakodu poleks olnud üks tore ja armas koht, vastupidi, aga siiski oli midagi nagu puudu. Vanemaks saades hakkasin ma …

Fileds

Sama palju kui ma armastan niidetud heinapallidega põlde armastan ma ka pikas rohus mööda aasi jalutamist. See lillede- ja taimederohkus paneb mind ikka ja jälle koju naasma mitte vaid rikkalike kimpude vaid ka rohkete näidistega erinevatest taimedest, mida siis taimeteatmiku abil määrama hakata. Mind hämmastab kui erinevad võivad olla sama aasa mitte eriti kaugel asetsevad osad. Sealt leiab fantasitilisi põllulillede klumpe, mis teeksid ka andekaima aedniku kadedaks. Seetõttu on mul alati pisut kurb, kui kogu see ilu maha niidetakse. Samas on midagi omamoodi imekaunist ka kuldses heinapallidega põllus. Niitmine on ju see, mis lubab taastärgata uuel elul, uuel rohul ja uutel lilledel, see on omamoodi taassünd. Mulle tundub nagu saaks maa jälle hingata, nagu keegi oleks ta koorma alt vabastanud.  Sel aastal, peale heinategu, ledisime me emaga kuivanud ohakaõisi (õigemini seda, mis neist alles oli jäänud), mis helkisid õhtupäikeses nagu hõbemündid. Me korjasime selle aarde põllult üles…

G O L D

Selle umbes 50 aasta jooksul mis mu pere on siin juba olnud, on nii mõnigi koht lähiümbruses saanud endale uue hüüdnime. Üks mu lemmikuid on Eden, just täpselt see koht, mida te nendel piltidel näete.  Kui seal õhtupäiksekullas jalutada saab ilmselgeks miks see paik just nii ristiti. Eden võtab Sind vastu staatilises rahus ja ilus oma iidse viljapuuaia ja hiiglaslike sirelipõõsastega, olles nüüd koduks metskitsedele ja metssigadele, rebastele ja ilvestele, sookurgedele ja kotkastele. Seal viljapuuaias on üks õunapuu, mis on kuidagi eriline, maagiline... alati kui ma seal käin kujutan ma ette, kuidas metshaldjad selle puu ümber kuuvalgel ööl tantsivad. Kord talvel seal õunapuu all päisesepaistelise ja vaikse ilmaga seistes muutus ilm järsku tuisuseks, nii imekaunilt tuiseseks, et keegi, kes seda kanti vähem tundnud oleks, oleks selles hiiglaslike lumeräitsakate virr-varris ilmselt ära eksinud. Kuid õige pea oli ilm taas sama vaikne ja päikseline kui enne. Mulle meeldib mõelda, et need…